Post by klet on Nov 11, 2007 21:00:10 GMT 2
Lõike samanimelisest raamatust.
Kasutusel on eraldi raha. Kuldmündid on galeoonid. 16 hõbesirpi teevad kokku galeooni ja 29 knutti sirbi. [HP ja TK lk 68]. Võluritel pole pankasid, vaid neil on isiklik hoidla kodus, mis on alati igasuguste loitsudega kaitstud ja tihti maa-alustes koobastes.Tavalisteks riietusesemeteks on keep ja seal all nn 'muguriided'. Nõidadel on nõudeks, et neil peab olema avalikus kohas kleit või seelik. Enamus rahvast kannab puusal rahale pühendatud eraldi paunakest või siis on tavaline vöökott. Võluvõimetega inimesed on teistega massi sulanud ja neid ei tunneks teiste sealst äragi, sest ka nõidade kleidid on moodsamat sorti.
Juba kolm tuhat aastat tagasi hakkasid kooli asutajad otsima kogu baltikumist eriliste võimetega noori, et nad ühte kooli õppima panna. Kuid juba siis tekkisid erimeelsused, mida suudeti siiski ületada. Üheskoos ehitasid ja kindlustasid nad Muhu saarele ehitise, mis paistab väljastpoolt paistab loss mugudele viltuvajunud lühike torn, Võluvõimetega inimestele on see küllaltki väike mõisamaja. Nimeks sai see midagi lihtsat- Euroopa Võlukunsti Akadeemia.
Lootes suurele tulevikule, laiendasid nad mõisat seestpoolt kõvasti. Lossil on sadu treppe ja tuhandeid ruume. Keegi pole jõudnud seda läbi tervenisti uurida, sest alati leitakse lisaks mõni salakäik või-tuba. Kuid kuulduste järgi on treppe ligikaudu 245, millest vähemalt pool polnud korralikud, sest alati leidus logisevaid, haistuvaid või kohapeal hüppavaid astmeid; tube pole keegi suutnud lugeda ega ilmselt hakata, sest nii mõnigi on seda üritades hulluks läinud.
Kogu kool on võlukunstist nii läbi ilmunud, et muguasjad siin ei töötagi.
Sadu aastaid oli see üks suuremaid võlukunsti koole Euroopas, kuid siis ilmus Sigatüügas ja paljudki veel kaugelt käivad rahvad kolisid sinna üle. Nii jäi Eesti ilma tänapäeva Inglismaast, Prantsusmaast, Saksamaast, Norrast ja Rootsist. Seda kõike asutajad enam ei näinud.
Paarkümmend aasta oli gümnaasiumil raske aeg. Õpilased lahkusid, nii ka mõned õpetajad. Ajutiselt see isegi suleti. Alles 1672. aastal Markus Holmsi direktoriks olemise ajal sai korra majja. Ta jättis ära mõned tunnid, leidis uued õpetajad ja andis ka värske nime- Eesti Võlukunsti kool. Ta oli vastuvõtlikum õpilaste suhtes ja lasi sisse ka muguperekondadest inimesi, kes varem olid kõrvale jäänud.
Võlukunsti valdav rahvas ei pidanud end kaitsma sissetungijate eest. Nad lasid Muhu saarest kahe kilomeetri raadiuses käiku kõiksugu kaitsevahendeid. Sama ajal kui mugud vaevlesid võõrvõimu all, olime meie vabad. Tänapäeval on enamus neist loitsudest maha võetud. Nüüd juba sõidetakse sinna laevaga.
Mainimisväärt on see, et tegu pole päris Muhu saarega, vaid selle koopiaga, mida mugud ei suuda kaardile kanda. Tavalised laevad hoiavad sealt eemale. Asub kusagi üksikuna Pärnu lahes.
Kuna praegu on rahvast vähe, eraldas eelmine direktor osa koolist ülikoolile, et vanale nimele kolmaski anda. Teatud ossa pääseb ainult 6. klassist alates, et seal võlukunstist põhjalikumalt uurida. Seal käiakse loengutes ja saadakse Eesti Võlukunsti koolist eristaatus. Ülikoolis käiat loetakse täiskasvanuks. Direktori silm reeglina sinna ei ulatu, andes neile niimoodi suurema vabaduse, kuid aegajalt kontrollib siiski edusamme.
Ülikool kohustuslik pole
Kasutusel on eraldi raha. Kuldmündid on galeoonid. 16 hõbesirpi teevad kokku galeooni ja 29 knutti sirbi. [HP ja TK lk 68]. Võluritel pole pankasid, vaid neil on isiklik hoidla kodus, mis on alati igasuguste loitsudega kaitstud ja tihti maa-alustes koobastes.Tavalisteks riietusesemeteks on keep ja seal all nn 'muguriided'. Nõidadel on nõudeks, et neil peab olema avalikus kohas kleit või seelik. Enamus rahvast kannab puusal rahale pühendatud eraldi paunakest või siis on tavaline vöökott. Võluvõimetega inimesed on teistega massi sulanud ja neid ei tunneks teiste sealst äragi, sest ka nõidade kleidid on moodsamat sorti.
Juba kolm tuhat aastat tagasi hakkasid kooli asutajad otsima kogu baltikumist eriliste võimetega noori, et nad ühte kooli õppima panna. Kuid juba siis tekkisid erimeelsused, mida suudeti siiski ületada. Üheskoos ehitasid ja kindlustasid nad Muhu saarele ehitise, mis paistab väljastpoolt paistab loss mugudele viltuvajunud lühike torn, Võluvõimetega inimestele on see küllaltki väike mõisamaja. Nimeks sai see midagi lihtsat- Euroopa Võlukunsti Akadeemia.
Lootes suurele tulevikule, laiendasid nad mõisat seestpoolt kõvasti. Lossil on sadu treppe ja tuhandeid ruume. Keegi pole jõudnud seda läbi tervenisti uurida, sest alati leitakse lisaks mõni salakäik või-tuba. Kuid kuulduste järgi on treppe ligikaudu 245, millest vähemalt pool polnud korralikud, sest alati leidus logisevaid, haistuvaid või kohapeal hüppavaid astmeid; tube pole keegi suutnud lugeda ega ilmselt hakata, sest nii mõnigi on seda üritades hulluks läinud.
Kogu kool on võlukunstist nii läbi ilmunud, et muguasjad siin ei töötagi.
Sadu aastaid oli see üks suuremaid võlukunsti koole Euroopas, kuid siis ilmus Sigatüügas ja paljudki veel kaugelt käivad rahvad kolisid sinna üle. Nii jäi Eesti ilma tänapäeva Inglismaast, Prantsusmaast, Saksamaast, Norrast ja Rootsist. Seda kõike asutajad enam ei näinud.
Paarkümmend aasta oli gümnaasiumil raske aeg. Õpilased lahkusid, nii ka mõned õpetajad. Ajutiselt see isegi suleti. Alles 1672. aastal Markus Holmsi direktoriks olemise ajal sai korra majja. Ta jättis ära mõned tunnid, leidis uued õpetajad ja andis ka värske nime- Eesti Võlukunsti kool. Ta oli vastuvõtlikum õpilaste suhtes ja lasi sisse ka muguperekondadest inimesi, kes varem olid kõrvale jäänud.
Võlukunsti valdav rahvas ei pidanud end kaitsma sissetungijate eest. Nad lasid Muhu saarest kahe kilomeetri raadiuses käiku kõiksugu kaitsevahendeid. Sama ajal kui mugud vaevlesid võõrvõimu all, olime meie vabad. Tänapäeval on enamus neist loitsudest maha võetud. Nüüd juba sõidetakse sinna laevaga.
Mainimisväärt on see, et tegu pole päris Muhu saarega, vaid selle koopiaga, mida mugud ei suuda kaardile kanda. Tavalised laevad hoiavad sealt eemale. Asub kusagi üksikuna Pärnu lahes.
Kuna praegu on rahvast vähe, eraldas eelmine direktor osa koolist ülikoolile, et vanale nimele kolmaski anda. Teatud ossa pääseb ainult 6. klassist alates, et seal võlukunstist põhjalikumalt uurida. Seal käiakse loengutes ja saadakse Eesti Võlukunsti koolist eristaatus. Ülikoolis käiat loetakse täiskasvanuks. Direktori silm reeglina sinna ei ulatu, andes neile niimoodi suurema vabaduse, kuid aegajalt kontrollib siiski edusamme.
Ülikool kohustuslik pole